Tegime sotsiaalmeedias väikese küsitluse, kus tahtsime teada, millisesse prügikasti inimesed pildil oleva papist topsi viskaksid. Variante oli kolm – papp, olme või pakend. Nagu oli ka arvata, siis enamik vastasid papp, sest tõesti, tops näeb välja nagu oleks tehtud papist.

Ega naljalt enam üritustel plasttopse ei näegi, sest kõik tahavad teha keskkonnasõbralikumaid valikuid. Paraku on karm tõde see, et kui valid poest papist topsi, sest see tundub keskkonnasõbralikum, siis oled astunud rohepesu ämbrisse.

Kui valid poes papist topsid, sest arvad, et need on keskkonnasõbralikud, siis mul on kahju, aga oled langenud rohepesu ohvriks. “Papist” tops sisaldab alati plastikut, sest muidu liguneks see ju läbi samamoodi nagu paberist kõrred. Tänu EL ühekorraplasti direktiivile peab alates 2021. aasta juunikuust sellised topsid olema vastavalt märgistatud. Kui näed topsil sellist märki, siis see tähendab, et tegu on paberi ja plasti seguga, mida ümbertöödelda võimalik ei ole.

Kui papptops koosnekski ainult papist, siis laguneks ta märjaks saades väga kiiresti ära. Just nii, nagu juhtub paberkõrrega. Selleks, et tops käte vahel läbi ei vettiks, on “papptopsid” vooderdatud plastikkihiga. See tähendab, et papist topside, kausside, taldrikute näol on tegemist komposiitmaterjaliga – koos on papp ja plastik. Neid kahte materjali omavahel eraldada võimalik ei ole ja see ongi põhjus, miks need ümbertöötlusesse ei jõua. Järele jääb kaks varianti – põletus või ladestamine. Tavalisel plastiktopsil on aga täitsa reaalne ümbertöötlusesse jõuda, sest tegu on ühe materjaliga, mida on lihtsam ringlusse võtta.

Seega, kui korduskasutatavat topsi kasutada võimalik ei ole ja oled kahevahel, kas papptops või plastiktops, siis keskkonnasõbralikum on plastiktops, sest on vähemalt lootus, et see töödeldakse ümber.

Veidi statistikat ka – Eestis visatakse ära IGAS TUNNIS 8000 ühekordset kohvitopsi!

Õnneks jõustus 2021. aasta juunikuus EL ühekorraplasti direktiiv, mis nõuab, et plasti sisaldavad nõud oleks ka vastavalt märgistatud. See on väga õige samm rohepesu vähendamiseks ja tarbija teadlikkuse tõstmiseks.

Teades, et papist topsid sisaldavad ka plasti, ei arva ilmselt enam keegi, et need looduses niisama ära laguneksid. Ja muidugi on väga rumal “papist” nõud lõkkesse visata. Plasti põlemisel erituvad ohtlikud ained sajavad ju kõik hiljem vihmana meie enda maasikate/mustikate peale. Või siis jõuab see vihm meieni naabrite juurest…

*Nagu “papist” topsid sisaldavad ka teised “papist” pakendid plastikut ja neid ümbertöödelda võimalik ei ole.*

BIOLAGUNEV, MIS TEGELIKULT EI LAGUNE

Teine kiri, mida keskkonnasõbralikuna tunduvate pakendite pealt otsida, on lause “commercially compostable where accepted”.
Probleem selles, et sellised pakendid lagunevad ainult kindlates tingimustes, mida võimaldab tööstuslik komposter, kus temperatuur läheb kõrgemale, kui tavakompostis. Paraku ei ole Eestis ja enamikes teistes riikides selliseid kompostreid.

MILLISESSE PRÜGIKASTI VISATA?

Loogiliselt võiks ju biolaguneva pakendi visata bioprügisse. Paraku sõelutakse biolagunevad pakendid jäätmejaamas komposti hulgast välja, sest nad lihtsalt ei lagune samades tingimustes, kus õunasüda. Biolagunevad pakendid kas põletatakse või ladestatakse. Täpselt samamoodi nagu kõige tavalisem vahtplast.

Seaduse järgi on tegu pakendiga ja võid ka biolaguneva pakendi pakendi konteinerisse visata. Küll aga ole teadlik, et sorteerimisliinilt jõuab see jällegi täpselt samasse kohta nagu kõik teised pakendid, mida ümbertöödelda võimalik ei ole. Ehk siis põletus või prügimägi.

*Commercially compostable where accepted ehk komposteeritav ainult tööstuslikes tingimustes. Eestil ja väga paljudel teistel riikidel seda võimekust ei ole. Järjekordne rohepesu näide.*

AINUKE LAHENDUS PRÜGIPROBLEEMILE

ON SEDA MITTE TOOTA

Oleks ju tõesti väga lihtne, kui saame plasttopsi lihtsalt papist topsi vastu vahetada ja olemegi sellega teinud keskkonnale pika pai. Ühekordne pakend on väga mugav – lihtsalt võta ja viska ära. Paraku saab järjest selgemaks, et keskkonna päästmiseks ei ole muud võimalust, kui tarbimist järsult vähendada ja oma tarbimisharjumusi muuta.

Muutuma peab nii seadusandlus, mis ühekorrapakendeid piiraks; muutuma peavad ettevõtted, kes ühekorrapakendeid välja jagavad; muutuma peab tarbijate harjumus haarata ühekorrapakendi järele. See, et lisaks telefonile ja rahakotile võtan kodust väljudes alati kaasa ka poekoti, joogitopsi ja toidukarbi peaks saama uueks harjumuseks.