Maailma poliitiline kaart võib esmapilgul tunduda üsna selge ja paika pandud, kuid kui hakkame süvenema küsimusse, kui palju riike tegelikult eksisteerib, avastame üsna kiiresti, et lihtsat vastust ei olegi. Meile õpetatakse koolis geograafiatundides, et maailmas on umbes 200 riiki, kuid sõltuvalt sellest, keda me usume ja milliseid kriteeriume kasutame, võib see arv varieeruda märkimisväärselt. See ei ole pelgalt akadeemiline küsimus, vaid keeruline segu rahvusvahelisest õigusest, diplomaatiast ja poliitilisest tunnustamisest, mis kujundab meie arusaama sellest, mis teeb ühe territooriumi tõeliselt suveräänseks riigiks.
Mis teeb ühe riigi riigiks?
Et mõista, miks riikide arvu osas puudub ühtne konsensus, peame esmalt vaatama, mida tähendab riikluse definitsioon. Rahvusvahelises õiguses on kõige laialdasemalt aktsepteeritud kriteeriumiks 1933. aasta Montevideo konventsioon. Selle kohaselt peab riigil olema neli peamist tunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, valitsus ning suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega.
Kuid praktikas ei piisa ainult nendest neljast punktist. Suurim ja määravaim tegur on rahvusvaheline tunnustamine. Kui teised riigid ei tunnusta uut moodustunud üksust riigina, on sellel äärmiselt keeruline toimida suveräänse osalejana maailmaareenil. Seetõttu näeme sageli olukordi, kus territooriumil on olemas kõik Montevideo konventsiooni tunnused, kuid poliitilistel põhjustel ei peeta seda ametlikult riigiks.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kui kuldstandard
Kõige sagedamini kasutatav “ametlik” arv pärineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt (ÜRO). ÜRO liikmesriikide arv on praeguse seisuga 193. See on arv, mida enamik riike, rahvusvahelisi organisatsioone ja üldsust peab maailma suveräänsete riikide standardiks.
Lisaks 193 liikmesriigile on ÜRO-l kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina. Kui lisame need 193-le, saame arvuks 195. See on sageli see number, mida kasutatakse diplomaatilises kontekstis ja paljudes atlases või teatmeteostes. Kuid kas see 195 on lõplik ja ammendav tõde? Kindlasti mitte, sest maailmas leidub mitmeid territooriume, mis tegutsevad riikidena, kuid millel puudub laialdane rahvusvaheline tunnustus.
Osaliselt tunnustatud riigid ja nende staatus
Maailmas on mitmeid üksusi, mis vastavad riikluse tehnilistele kriteeriumidele, kuid mille iseseisvust tunnustab vaid väike osa teisi riike või ei tunnusta keegi. Need on nii-öelda halli tsooni riigid.
- Kosovo: Pärast iseseisvumist Serbiast 2008. aastal on Kosovo saavutanud laialdase, kuid mitte universaalse tunnustuse. Üle 100 ÜRO liikmesriigi tunnustab Kosovot, kuid teised, sealhulgas Venemaa, Hiina ja Serbia, ei tee seda, blokeerides Kosovo teekonna ÜRO täisliikmeks.
- Taiwani Vabariik: Taiwanil on toimiv demokraatlik valitsus, sõjavägi, oma valuuta ja passid. Tehniliselt on see täiesti suveräänne riik. Kuid “Ühe Hiina” poliitika tõttu on paljud riigid katkestanud ametlikud diplomaatilised suhted Taiwaniga, et säilitada sidemeid Hiina Rahvavabariigiga.
- Lääne-Sahara: Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik on tunnustatud Aafrika Liidu poolt ja paljude riikide poolt, kuid Maroko kontrollib suuremat osa territooriumist ja peab seda oma lahutamatuks osaks.
Need näited illustreerivad suurepäraselt, miks numbri 195 taga peitub palju keerulisem reaalsus. Küsimus pole mitte selles, kas nad on “päris” riigid, vaid selles, kas nende riiklus on teiste jaoks poliitiliselt mugav või vastuvõetav.
Geopoliitilised piirkonnad ja sõltuvad alad
Lisaks suveräänsetele riikidele on maailm täis alasid, mis on küll teiste riikide kontrolli all, kuid millel on sageli märkimisväärne autonoomia. Need alad ei ole riigid, kuid nad on maailma kaardil eristatavad üksused.
- Ülemereterritooriumid: Näiteks Prantsusmaa ülemeredepartemangud (nagu Réunion või Prantsuse Guajaana) on Prantsusmaa lahutamatud osad, kuid asuvad geograafiliselt kaugel. Sarnane olukord on Ühendkuningriigi ülemereterritooriumidega.
- Autonoomsed piirkonnad: Gröönimaa on osa Taani Kuningriigist, kuid omab väga laialdast autonoomiat oma siseasjades. Fääri saared on teine sarnane näide.
- Eriterritooriumid: Hongkong ja Macau on Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkonnad, millel on oma õigussüsteem, valuuta ja piirikontroll, olles seega poliitiliselt väga erinevas seisus kui Hiina mandriosa.
Kui keegi koostab nimekirja “maailma riikidest”, tekib sageli segadus just nende alade tõttu. Kas loeme need riikide hulka või mitte? Standardne lähenemine on mitte lugeda, kuid see sõltub lõppkokkuvõttes kontekstist ja sellest, kui täpset nimekirja soovitakse koostada.
Sport ja kultuur kui riikluse mõõdupuu
Mõnikord aitab riikide arvu määratlemisel mitte poliitika, vaid hoopis sport või kultuur. Näiteks FIFA, mis korraldab jalgpalli maailmameistrivõistlusi, loeb liikmeteks 211 jalgpalliliitu. See on märksa suurem arv kui ÜRO 193 liikmesriiki. Miks?
FIFA liikmeskonnas on esindatud ka territooriumid, mis ei ole iseseisvad riigid, kuid omavad jalgpallilist autonoomiat. Näiteks on Suurbritannia FIFA-s esindatud nelja eraldi liiduga: Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iiri. Samuti on seal esindatud näiteks Hongkong ja Fääri saared. See näitab, et “riik” on väga elastne mõiste ja selle tähendus muutub sõltuvalt sellest, kas me räägime poliitikast, jalgpallist või olümpiamängudest.
Sagedased küsimused ja vastused
Kui palju on maailmas riike?
Kõige sagedamini aktsepteeritav arv on 193 (ÜRO liikmesriigid) või 195 (koos kahe vaatlejariigiga). Kuid sõltuvalt definitsioonist võib see arv varieeruda 190 ja 200 vahel.
Kas Taiwan on riik?
Taiwanil on kõik suveräänse riigi tunnused, kuid rahvusvahelisel tasandil tunnustab seda vaid piiratud arv riike. Seetõttu on selle staatus vaieldav ja geopoliitiliselt väga tundlik küsimus.
Miks mõned riigid ei ole ÜRO liikmed?
ÜRO liikmelisus nõuab teiste liikmesriikide heakskiitu ja Julgeolekunõukogu soovitust. Kui kasvõi üks Julgeolekunõukogu alaline liige (kellel on vetoõigus) on vastu, ei saa riik ÜRO-sse astuda, isegi kui ta täidab kõik muud tingimused.
Kas Euroopa Liit on riik?
Ei, Euroopa Liit ei ole riik. See on riikidevaheline majanduslik ja poliitiline liit, millel on küll mõningaid riiklikke tunnuseid (ühine valuuta, ühine õigusruum), kuid mis ei ole iseseisev suveräänne riik.
Milline on väikseim riik maailmas?
Vatikan on maailma väikseim suveräänne riik nii territooriumi kui ka elanike arvu poolest. See asub Rooma linna sees ja selle pindala on alla poole ruutkilomeetri.
Rahvusvaheline õigus vs reaalsus
Kõikide nende faktide taustal selgub, et küsimus riikide arvust on suuresti kokkuleppeline. Maailma poliitiline kaart ei ole kunagi staatiline. Riigid tekivad, lagunevad, ühinevad ja muudavad oma staatust. Nõukogude Liidu lagunemine 1990ndate alguses tõi maailma kaardile ühekorraga 15 uut riiki. Samas on riike, mis on ajaloo voolus kadunud või teistega liitunud.
Samuti peame arvestama, et “ametlikud” numbrid peegeldavad jõudude tasakaalu maailmapoliitikas. Kui võimsad riigid otsustavad mõnda üksust mitte riigina tunnustada, siis ei aita ka see, kui sellel üksusel on oma parlament, politsei ja kohtusüsteem. Vastupidi, kui suurriigid otsustavad toetada mõne üksuse iseseisvumist, võib see saada “ametlikuks” riigiks väga kiiresti, hoolimata sellest, et tal puuduvad paljud pikaajalise riikluse tunnused.
Lõppkokkuvõttes on riikide arv maailmas muutuv suurus, mis sõltub rohkem inimeste kokkulepetest ja diplomaatilisest tahtest kui füüsilisest reaalsusest. Seetõttu pole mõtet otsida üht ainuõiget numbrit, vaid pigem mõista protsesse, mis neid numbreid kujundavad. See teadmine aitab meil paremini mõista, kuidas maailm toimib ning miks mõni koht maailma kaardil on värvitud ühe või teise värviga ja miks mõne piirkonna staatus jääb pikaks ajaks määramatuks.
Maailma tundmine tähendab enamat kui vaid riikide loetlemist. See tähendab ajaloo, kultuuri ja võimusuhete mõistmist, mis on selle keerulise ja pidevalt muutuva süsteemi aluseks. Järgmine kord, kui keegi küsib, kui palju on maailmas riike, võite vastata, et ametlikult on neid 195, kuid tegelikkus on märksa huvitavam ja mitmetahulisem.
