Tihti kuuleme vestlustes või uudistes viiteid maailma riikide arvule, kuid kui proovime sellele küsimusele täpset vastust leida, satume sageli segadusse. Kas riike on 193, 195, 200 või hoopis rohkem? Tõde ei ole nii lihtne, kui esmapilgul võib tunduda, sest vastus sõltub suuresti sellest, mida me täpselt “riigi” all mõistame. Geopoliitiline olukord, rahvusvaheline tunnustus ja ajaloolised konfliktid muudavad selle teema üllatavalt keeruliseks. Selles artiklis lahutame lahti ametlikud numbrid ja vaatame, miks maailmakaardil olevate piiride ja riikide arvuga on lood palju põnevamad, kui kooli geograafiatunnis õpetatud.
ÜRO liikmesriigid kui kuldstandard
Kõige sagedamini kasutatav mõõdupuu riikide arvu määramisel on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). See on rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab enamikku maailma riike ja mille liikmelisus on omamoodi diplomaatiline kvaliteedimärk. Praeguse seisuga on ÜRO-s 193 liikmesriiki. See number on paljude inimeste jaoks see “õige” ja lõplik vastus, kuid diplomaatilisest vaatenurgast on lugu nüansseeritum.
ÜRO liikmelisus ei ole automaatne, vaid nõuab teiste liikmesriikide heakskiitu ja Julgeolekunõukogu soovitust. See tähendab, et poliitilised huvid ja liitlassuhted mängivad olulist rolli selles, kas üks või teine territoorium saab riigina tunnustuse või mitte. Kui keegi küsib, mitu riiki maailmas on, siis 193 on kõige turvalisem vastus, kuid see jätab välja mitmed olulised osalised, kes tegutsevad riigina, kuid puuduvad ametlikus nimekirjas.
Vaatlejariigid ja “peaaegu” riigid
Lisaks 193 täisliikmele on ÜRO-l ka kaks niinimetatud alalist vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina. Need kaks on huvitavad juhtumid. Vatikan on suveräänne linnriik, mille sõltumatust tunnustab valdav enamus maailma riike, kuid ta on otsustanud jääda vaatlejaks. Palestiina staatus on keerulisem ja seotud aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktiga.
Selles kontekstis võime öelda, et ÜRO süsteemis on kokku 195 riiki. See number on levinud paljudes teatmeteostes ja haridusmaterjalides. Kuid see ei ole veel lõplik, sest maailmas on territooriume, mis tegutsevad iseseisvate riikidena – neil on oma valitsus, raha, passid ja sageli ka toimiv majandus –, kuid mida suur osa maailmast või ÜRO ise ei tunnusta.
Territooriumid, mida kõik ei tunnusta
Rahvusvaheline suhetevõrgustik on täis alasid, mis on kuulutanud välja iseseisvuse, kuid pole saanud laia rahvusvahelist toetust. Nende seas on näiteks:
- Kosovo: Riik, mille iseseisvust on tunnustanud üle 100 ÜRO liikmesriigi, sealhulgas Eesti, kuid mida Serbia ja mitmed teised riigid (nagu Venemaa ja Hiina) peavad endiselt Serbia osaks.
- Taiwan: Omapärane juhtum, kus saar tegutseb täieliku demokraatliku riigina, omab oma kaitseväge ja majandussüsteemi, kuid diplomaatilistel põhjustel hoitakse madalat profiili, kuna Hiina Rahvavabariik peab seda oma separatistlikuks provintsiks.
- Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik (Lääne-Sahara): Ala, mille üle käib vaidlus Marokoga ja mille iseseisvust on tunnustanud vaid osa maailma riikidest.
- Abhaasia ja Lõuna-Osseetia: Piirkonnad, mis on de facto iseseisvad Gruusiast, kuid mida tunnustab vaid käputäis riike, peamiselt Venemaa ja tema liitlased.
Need näited illustreerivad, et riigi definitsioon on tihedalt seotud poliitilise tahtega. Kui riik ei saa piisavalt rahvusvahelist tunnustust, ei saa ta ametlikult “maailma riikide nimekirja” kandidaadiks, isegi kui kohapeal on olemas kõik riikluse tunnused.
Spordimaailm ja olümpiamängud: teistsugune statistika
Kui vaadata riikide arvu spordis, siis numbrid võivad olla veelgi suuremad. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ei nõua alati riigilt suveräänsust, et neil oleks oma olümpiakoondis. See on põhjus, miks näeme olümpiamängudel näiteks Puerto Ricot, Ameerika Samoat, Hongkongi või Bermuda saari. Need on territooriumid, mis on kas sõltuvad muudest riikidest või omavad erilist staatust, kuid neil on õigus võistelda eraldiseisva üksusena.
Sama kehtib ka FIFA kohta, kus jalgpalliliidus on esindatud isegi riikide osad, nagu näiteks Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iiri, kes võistlevad eraldi, kuigi nad kõik on osa Ühendkuningriigist. See näitab, et kultuuriline ja ajalooline identiteet võib tihti kaaluda üles formaalse poliitilise riikluse nõuded.
Kuidas riike tegelikult loetakse?
Riikide loendamine ei ole lihtsalt matemaatiline tehe, vaid ajalooline ja poliitiline protsess. Siin on mõned kriteeriumid, mida politoloogid sageli kasutavad:
- Montevideo konventsioon (1933): See on üks tuntumaid kriteeriumeid riikluse defineerimiseks. Selle kohaselt peab riigil olema: a) alaline elanikkond, b) määratletud territoorium, c) valitsus ja d) võime luua suhteid teiste riikidega.
- Tunnustamine: See on kõige vaieldavam punkt. Kui teised riigid ei taha sind “riigiks” tunnistada, siis on su suveräänsus sisuliselt võimatu. See on diplomaatiline mäng, kus suured jõud määravad sageli, kes on “päris” riik ja kes mitte.
- De facto vs. de jure: De facto riik on see, mis toimib riigina (tal on piirivalve, maksukogumine, koolid), kuid pole rahvusvaheliselt tunnustatud. De jure on riik, millel on olemas kõik rahvusvahelised paberid ja diplomaatiline esindatus.
Need kriteeriumid näitavad, et vastus küsimusele “mitu riiki maailmas on” sõltub sellest, kas hindame riigi funktsionaalsust või poliitilist staatust.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Taiwan on riik?
Taiwanil on kõik riigi tunnused – valitsus, president, passid ja armee. Siiski, paljud riigid ei tunnusta Taiwani ametlikult, et mitte rikkuda suhteid Hiinaga, kes peab Taiwani oma osaks. Seega on Taiwan de facto riik, aga mitte de jure tunnustatud riik enamiku maailma riikide poolt.
Miks olümpiamängudel on rohkem riike kui ÜRO-s?
Olümpiakomitee (ROK) reeglid on vabamad kui ÜRO omad. Olümpiamängudel saavad osaleda ka sõltuvad territooriumid (nagu Ameerika Samoa või Puerto Rico), kui neil on oma rahvuslik olümpiakomitee. ÜRO-sse pääsemiseks on vaja aga täielikku suveräänsust ja liikmesriikide hääletust.
Kas Euroopa Liidu liikmesriigid on ühe riigi osad?
Ei, Euroopa Liit on riikide liit, mitte üks ühtne riik. Kõik EL-i liikmesriigid on endiselt suveräänsed riigid, kellel on oma valitsus ja välispoliitika. Siiski on neil ühine siseturg ja paljudel ka ühisraha euro, mis võib luua mulje suuremast integratsioonist, kui see tegelikult on.
Kas riikide arv võib muutuda?
Jah, riikide arv muutub pidevalt. Ajaloo jooksul on riike tekkinud ja kadunud – näiteks Nõukogude Liidu lagunemine tõi kaasa paljude uute riikide sünni, sealhulgas Eesti taastamise. Tulevikus võivad uued iseseisvusliikumised või liitumised kaardipilti taas muuta.
Kust leida kõige usaldusväärsemat infot riikide arvu kohta?
Kõige autoriteetsem allikas on alati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ametlik koduleht, kus on nimekiri 193 liikmesriigist. Kui aga otsite laiemat vaadet, pakuvad rahvusvahelised teatmeteosed nagu “CIA World Factbook” detailset ülevaadet ka teistest territooriumidest.
Piirid, mis on muutunud ajas
Maailmakaart, mida me täna vaatame, ei ole kivisse raiutud. Viimase saja aasta jooksul on riikide arv teinud läbi tohutuid kõikumisi. Pärast esimest maailmasõda lagunesid impeeriumid, teise maailmasõja järel algas dekoloniseerimise ajastu, mil Aafrikas ja Aasias sündis kümneid uusi riike. 1990ndate algus tõi kaasa sotsialistliku bloki kokkuvarisemise ja uute riikide tekkimise Euroopas ja Kesk-Aasias.
See näitab, et riik on dünaamiline kontseptsioon. Meie arusaam “riigist” on tugevalt seotud 20. sajandi arusaamaga territoriaalsest suveräänsusest. Tänapäeval, kus globaliseerumine, digitaalsed piirid ja rahvusvahelised organisatsioonid mängivad üha suuremat rolli, muutub ka riikluse tähendus. Ehkki geograafiliselt on maailm jaotatud selgeteks tükkideks, on poliitiline reaalsus palju voolavam.
Lõppkokkuvõttes, kui keegi küsib maailma riikide arvu, on kõige õigem vastata, et ametlikult on 193 liiget, kuid tegelikkuses on maailm palju kirjum. On olemas vaatlejariike, osaliselt tunnustatud riike ja territooriume, mis tegutsevad täiesti iseseisvalt, kuigi maailmakaardil on nad märgitud kellegi teise osana. See keerukus ongi osa meie maailma võlust – see ei ole kunagi staatiline ja pakub alati uusi teadmisi neile, kes soovivad vaadata pealkirjadest sügavamale.
